Aasta algus “Minu Eesti”-iga

Justin Petrone “Minu Eesti” oli (on ikka veel muidugi) väga mõnus raamat. Minu kui üldiselt väga aeglase lugeja kohta sai see raamat küll liiga kiiresti läbi, kuid parem on – nüüd saab jälle rahulikult edasi elada. Sest vahepeal, kui raamat pooleli oli, hakkasin juba unes ka nägema nö. iseenda väljamõeldud järge, et mis edasi juhtuda võiks, ja see hakkas juba eraelu segama ma ütlen. Niimoodi ühe raamatu peale naerda polnud ma ka tükk aega saanud – ikka noh nii kõva häälega ja pidurdamatult. Kõige pikema naeruintervalliga sain vast hakkama siis, kui Justin seda Epu õetütre oksakorjamise saagat kirjeldas. Noja lõpuks, vastukaaluks kogu sellele naerukajaksusele, millega ma paar päeva meie kodu seinu shokeerisin, suutsin mõne pisara ka valada, kuna peale kõiki neid emotsionaalseid rännakuid koos Justini ja Epuga mõjus see lõpp kuidagi nii siiralt, armsalt, tungivalt ja samas ka romantiliselt, et võimatu on sellise raamatulõpuga ühte naist mitte nutma ajada. Olen nii rahul, et selline raamat letti on jõudnud ja nüüd ei jõua järge kohe kuidagi äraoodata. Tean, et on teisigi, kes ootavad :)

Aga nüüd on aeg viimased Kaisa toodud kilud unustustemaale saata. Kahju, et Petrone kiludest oma raamatus ei kirjutanud. Väga oleks tahtnud teada, mida ta neist veel arvab. Ehk järgmises osas? Igaljuhul peale neid tema süldilugusid oli mul korraga südamest kahju armsatest ameeriklastest, kes meie jõululauas süldiga tutvuma pidid (üks neist oli veel taimetoitlane ka). Tagantjärele saan ma nüüd aru küll, miks ühel neist kohe üldse see pisike tükk sealt taldrikult otsa ei saanud ja mina muudkui jätkasin puhtsüdamlikult pakkumist, et “kas kindel, et rohkem ei taha?!” Ja nad veel püüdsid nii viisakad olla ja peenetundeliselt ära öelda… Edaspidi olen targem ja ütlen pigem, et võib järgi jätta küll, kui juba pelgalt see vaatepilt oksele ajada võib.