Sügis!

Mis saaks olla mõnusam, kui kauaoodatud udune sügis oma pisikeste tihedate vihmapiiskade ja lõhnava mullaga, kui on põhjust jälle välja otsida soojad kampsunid, saapad ja sall. Mõnus on ninaga õhku vedada ja tunda, et kirev suvi on ümber saanud rahulikuks ja endasse vaatavaks sügiseks, mille rõõmuks saavad tammetõrud, kastanid, värvilised lehed ja usinad oravapoisid.

Täna sai veidi nostalgitsetud ja pulmakleite imetletud. Selline tunne, et pulmakleidid lähevad aasta-aastalt ainult ilusamaks, kuigi tegelikult on ju läbi aegade pulmakleidid ilusad olnud. Detsembris avaneb meil Tiiduga üle mitme aasta võimalus jälle pulma minna, seekord Erini ja Jasoni pulma. Nii käisingi Eriniga kaasas, et anda oma hinnang;) tema uuele väljavalitud kleidile. Pean ütlema, et see on tõeliselt ilus ja talvine ning sobib detsembri algusesesse väga hästi. Nüüd on tal veel vaja leida kõik muu kleidi juurde kuuluv nagu loor, kingad ja ehted. Neil tulevad kindlasti väga ilusad pulmad ja ma olen väga elevil, kuna minu jaoks on need esimesed talvepulmad. Oli ju minu ja Tiidu plaangi esialgu talvepulmad teha, aga mõtlesime ümber, et ei jõua ikka aasta aega päris oodata ja tegime pulmad suvel :)

Igaljuhul ei saa ma jah mainimata jätta, et sügis on tõesti ütlemata mõnus aastaaeg. Kindlasti ei nõustu minuga paljud, kelle jaoks vihmane ja udune ilm on täiesti vastuvõetamatud. Mina kuulun nende vihmainimeste hulka, kelle enesetunne on just pilvise ilmaga kõikseeparem :) Eriti vahva sügisega seotud avastuse tegin kohalikke poode kammides, et isegi leidub siin kukeseeni! Küll kuivatatud kujul ja väga väikeses koguses ja hirmkalli raha eest, aga nüüd ma vähemalt tean ja see teadmine tegi mind üliõnnelikuks! Pakikese peale oli kirjutatud, et kukeseened on euroopa kokkade lemmikseen ;) Jah, näib, et nad teavad, millest räägivad. Kui me siia veel nüüd mitmeks aastaks jääme, peaks mõni aasta küll retke põhjapoole Michigani osariiki tegema ja ise kukeseeni otsima minema. Seal peaks neid omajagu olema.

Tiit hakkas nüüd jälle pühapäeviti võrkpalli mängima. Tal oli päris kahju ära minna (küll ainult kusagil pooleks tunniks), kuna telekast hakkas just King Kong tulema ja peab ütlema, et siiamaani on ta päris põnev olnud. Seda King Kong-i piinamist lõpus küll vaadata ei taha. Olen näinud kunagi seda väga vana versiooni ja juba see oli nii kurb. Aga muidu, sellised avastamata saarte ja dinosaurustega filmid on meile alati meeldinud.

Beebi update: Ehk kuu aja pärast selgub, kas saab siniseid või roosasid papusid heegeldama hakata ;)

Kopp Kopp

Sügis vaikselt koputab. Ei ole hommikud enam nii soojad kui enne ja kui aknad õhtuks avali jätta, tuleb nad poole öö pealt koomale tõmmata, kuna hambad võivad plagisema hakata. Soojemad sokid tuleb välja otsida. Juba näeb inimesi siin-seal saabasteski, kuigi nende jaoks on minu arust veel liiga soe. Sest oli see ju vaid loetud päevad tagasi, kui inimesi Turkey Run-is ujumas nägime!

Ja taas oleme Tiiduga siin linnas ainsad eestlased, kuna eesti tüdrukud Kätlin ja Merle jätsid eile meiega hüvasti. Enne seda tahtsid nad veel ühe korraliku shopingutuuri teha ja nii ma viisin neid enda maitse järgi lahedamatesse, kuid mitte hirmkallitesse poodidesse. Oli tore, et nad meid siia tulles üles otsisid ja sellega meid harjutasid ka teiste inimestega siin silmast-silma eesti keelt rääkima :) Nüüd hakkame siis Tiidu venda Margust ootama ja seejärel jõuab siia ehk Kaisa! Ja siis läheb kevad juba päris kiiresti ma arvan ja juba suvel on oodata ülejäänud Tiidu pere ja minu ema. Tõotab tulla tore aasta täis põnevaid sündmusi.

Vaatasin ka eile ära selle uue telelavastuse “Garjatšije estonskije parni“  ja peab ütlema, et päris hirmutav etendus oli küll. Mõelda vaid, et kui nüüd tõesti kohe ruttu naised meie emade ja vanaemade moodi lapsi sünnitama ei hakka, siis võibki meie väike eesti rahvus välja surra. Nii räägib statistika. Ja kui ma nüüd endamisi vaikselt mõtlema hakkasin omaealisi ja üldse naisi, keda tunnen, siis ega väga palju lapsi ei ole küll või on paljud välismaale kolinud, kust tagasitulek ei paista eriti tõenäoline olevat. Ja muidugi ei ole see üldse naiste süü. Lihtsalt see aeg ja kombed ja mehed… Või siis nende olematus? Nad nagu on ja samas nagu ei ole ka, sest kui mõtlema hakata, on mul ikka päris palju vallalisi täiesti kauneid-tarku sõbrannasid ja need, kes on välismaale läinud, on kole kiiresti kena mehe leidnud, kes hindaks pereväärtusi ja ei põgeneks vastutuse eest.  Segadusse ajab mind see diagnostika, et mis saab eesti rahvusest Eestimaal.

September 13 ja 14 nädalat

Ega seda kõhtu vist enam peita saa ;) Tegelikult on kõik paigas, kuna esimese trimestri täitumisega otsustasime saladuse avalikuks teha ja eriti viimase nädalaga nüüd on kõhu kohe kuidagi eriti ette löönud. Kui enne seda andis kõhu sissetõmbamine veel päris kobeda tulemuse, siis nüüd ei näe küll enam vahet ja kõht on üldse teistsugusem kui vanasti. Kohe selline tugev ja… no on teistmoodi :)

Mul on täiesti suurepärane heameel teatada, et see raske suvi on üleelatud ja et sügisele astume vastu kohe suure rõõmuga. Kohati sai see suvi mööda nii imekiiresti ja teisalt tundus see kestvat lausa igaviku, kui enesetunne just eriti inimese moodi ei olnud. Siiski olen kuulnud palju hullemaid variante, kus naised on 24/7 voodis igasuguste erinevate probleemidega. Mul läks ses suhtes ikka palju paremini, kuigi kokku ma enam neid kordi lugeda ei jõudnud, mil tung vetsupotti kallistada tekkis või erinevatest kohtadest imelike lõhnade peale välja jooksma pidin. Need olukorrad tunduvad tagantjärele nüüd päris koomilistena. Uskumatu, kui kontrollimatu võib olla üks raseduse algus ja teinekord ka kogu rasedus.

Igaljuhul täna sai siis täis ilusad 14 nädalat, mis tähendab, et kahe nädala pärast on beebi kõhus juba nelja kuune. Praeguseks on ta juba päris pikk, istuvas asendis tervelt 9 cm pikkune! Ja kaalub umbes 43 grammi :) Umbes praegu saab ta juba haarata, kulmu kortsutada ja grimassitada ning pöialt imeda. Peas peaksid olema juba pisikesed juuksed ja kulmudki juba kujunevad.

Koduigatsus

Eesti metsa lõhn, mere kohin ja tuul puudelatvades. Joogijogurt, heeringas ja värske hapukurk. Eesti turg, kukeseened, ööbiku laksutamine maikuus ja kullerkupu lõhn… Kitsad maanteed ja lõputud alleed. Isegi vihm sabistab Eestis vastu akent teistmoodi. Pagariäri lõhn ja see päris must soe pärnu vormileib! Värskelt nopitud mustsõstrad ja püütud räim, kohupiim ja suitsukala otse ahjust. Saun, kust saab karsumm järve hüpata. Jaanituli, päikseloojang, võitlused parmude ja sääskedega, Raadio Elmar liinibussis ja need võrratud Uue Aasta ilutulestikud ning ema tehtud võileivatort või frikadellisupp. Nii palju on veel, mis kõik kokku teebki kokku Oma Maa – maa, mida eriti praegu väga igatsen.

Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked. Kuid varsti ojja tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi. (Tätte)

Üheshingamine

Päris huvitav oleks teada, kui paljud eestlased veel olid nõus üle maailma see aasta laulupidu otseülekandes ETV lehekülje pealt vaatama. Mina kui vana laulupeo veteran ja alaline fänn suutsin seda ülekannet vaadata ainult paar tundi, kuna kahjuks oli heli- ja pildikvaliteet üsna nutune – heli venitas nagu õudusfilmis ja pilt takerdus iga viie sekundi tagant. Kõigepealt panime eelmine päev spetsiaalselt otseülekande käima, kuna korraga saab otseülekandest ETV-s osa saada 5000 inimest ja ma ei tahtnud riskida, et ma järgmine päev äkki selle viietuhande sisse ei mahu. Ärkasin üles kell 6 ja sättisin ennast arvuti ette. Tiit vaatas mind kui potentsiaalselt hullumaja kandidaati ja kolis unemaale tagasi, kuna õudusfilmilik kella kuuene laulupidu ei tundunud tema jaoks just küllalt ahvatlev. Eks see olukord oli üsna ekstreemne, aga kindlasti mõistavad mind teised entusiastid, kes kunagi seal kaare all, ees või taga ühes hinganud on :)

Kuigi suutsin sellele kvaliteedile vastu pidada vaid mõned tunnid, oli elamus siiski täpselt see, mis ta olema pidi. Mälestused elavnesid ja tekkis jälle see kambavaimu tunne, et koos me saame, koos me teeme ja koos on hea! Laulupidu on minu jaoks üks täiesti eriline sündmus ja selleks jääb ta alati. Ehk kahe aasta pärast õnnestub mul ka füüsiliselt jälle seal oma rahva seas sinimustvalget lippu lehvitada.

Kokku toimus:

345 eelproovi lauljatele, tantsijatele ja orkestrantidele.

Osalejad söövad proovides ja peol 137 500 portsu suppi.

Supi valmistamiseks kulub 27,5 tonni supipõhja.

Osalejad söövad proovides ja peol 8,7 tonni leiba.

Vanim laulupeol osaleja on 91 aastane.

Vanim tantsupeol osaleja on 75 aastane.

Vanim neljahäälselt laulev koor on 215 aastane Kambja segakoor, kes tegutseb aastast 1794.

Peolistele välja jagatava käepaela kogupikkus on 8,8 kilomeetrit, pikem kui meretee Kuivastu ja Virtsu vahel üle Suure Väina.

* Faktid ja foto Postimehest.

Iga hommik kõik on uus

Elu on vaatamiseks just nii suurte silmadega nagu teeb seda Tõmmu ja just nii lähedalt nagu teeb seda Pätu.

Sünnipäevapidu

Siin on vasakult Katrin ja Daniel Saksamaalt Hamburgist. Paremale jääb Erin (kellega sain tuttavaks Parkland Colledzi rahvusvaheliste õpilaste kontoris ja kes oli külalistest ainuke põline kohalik), tema kihlatu Jason, kes on pärit Ohio osariigist.

Siin on vasakul Shonette ja Samuel oma pisikese Shoel-iga, keda tunneme kiriku kaudu. Perekond Barbadoselt, kes sinna jäädavalt paari nädala pärast tagasi naasevad ja meid külla ootama jäävad :) Jääme neid väga igatsema. Nad on nii mõnusad lihtsalt ja väga hea huumoriga.

Mina ja mu kallis mees ja Erini-Jasoni kingitud suuuur õhupall.

Shoel.

Vasakul Yildiz Türgist, kes leidis ka aega läbi hüpata.

Ja väike peagi kahekuuseks saav Shoel naeratas kõigile nii magusalt kui oskas.

Jasoni suus sulav mustikakook, mille üks seltskond köögis salaja 27 küünlaga kaunistas ja mind niimoodi üllatasid.

Seejärel laulsid nad mulle sünnipäevalaulu…

Siin ma mõtlen, mida soovida :)

Meie kõige viimased külalised.

Väga väga mõnus pidu oli! Kõik sujus jutuvadina ja maitsva toidu saatel. Söögilaualt võis leida kartulisaalatit, võileibu, ahjukartuleid, lasanjet, taimevormi jne. Kõik sõid tõenäoliselt üle, aga paar korda aastas võib eks :) Nüüd sööme neid toite mitu päeva järele, kuigi panin teistele kaasa ka.

Sünnipäevitaja

Imeilus hommik. Imeilus päev! Kuigi mõtlesin eile kirikus kaarte ja õnnitlusi vastu võttes, et no mis see järjekordne sünnipäev siis ära ei ole, on ikka ilmatuma tore küll saada kodust armsaid kaarte südamlike pühendustega, kuulda sünnipäeva hommikul köögist kahtlast krabinat ja teeselda, et ikka veel magan; seejärel teha silmad lahti maailma armsaima üllatuse peale ja mõelda asjad ümber. Tegelikult on sünnipäev ikka üks ilmatuma tore päev!

Varsti hakkab kartulisalati tegemise ralli ja võibolla teen pirukaidki. Tuleb väike pidu siinsamas mõningate mõnusate inimestega, kes ka külakosti kaasa toovad. Eelmine aasta pingutasin natuke söökidega üle ja kuna meie pere pole ainus, kes süüa teha oskab, siis pakkusid sõbrad välja, et tooksid ka heameelega enda tehtud meisterdusi. Eriti põnevil olen, et mida toovad Erin ja Jason, kuna Erini kihlatu on väga hea kokk ja andekas selle kohapealt.

Jagan teiega ka ühte väga armast luuletust, mille saatis mulle üks eriti valgete juustega ingel ;) See luuletus on nagu õpetussõnad või vihje, et mis teeb siis õnnelikuks?

Tean, et õnn kuulub neile,
kes sinililledest heldivad ja
keda tähistaevas mõtlikuks teeb,
kes tahavad teada,
mis on mägede taga
ja asjade sees.
Kes nõrgemaid kaitsevad ja
tugevate vastu lähevad,
kes valgel ööl ei saa magada ja
kes vihmavee sees tahaks
paljajalu paterdada.

Aitäh teile kõigi nende ilusate soovide eest kallid sõbrad-sugulased, millega mind sel aastal rõõmustanud olete! Hoian neid enda lähedal kogu järgneva eluaasta ja kallistan mõtteis kõiki.